Minu kiri

Mina olen Kristina, üks MTÜ Mina Jään asutajatest.

Mina Jään sündis millestki väga isiklikust. Minu enda kogemustest, üksildusest, rasketest hetkedest ja soovist, et keegi teine ei peaks end oma kõige keerulisematel hetkedel nii üksi tundma, nagu mina kunagi tundsin.

Kasvasin lapse ja teismelisena suuresti üksi. Mul ei olnud alati kedagi, kellega oma mõtteid ja tundeid jagada või kelle poole pöörduda, kui kõik tundus liiga raske. Suure osa oma ajast veetsin internetis, erinevates foorumites ja mängukeskkondades. Ma ei käinud seal tingimata oma muredest rääkimas. Vahel piisas lihtsalt sellest, et sain kusagil olla, mängida ja tunda, et kuulun kuhugi. Isegi kui keegi seal ei teadnud, mida ma päriselt läbi elan.

Tagantjärele mõeldes oli see minu viis toime tulemiseks. Otsisin kohta, kus saaksin lihtsalt olla, ilma et peaksin midagi selgitama või midagi tõestama. Internet oli minu jaoks omamoodi pelgupaik, kus sain kasvõi korraks oma mõtetest ja tunnetest puhata.

Olen oma elus olnud väga pimedates kohtades. On olnud aegu, mil ma ei tahtnud enam elada. Olen mõelnud enesetapule ja teinud ka enesetapukatse. Sellest ei ole lihtne rääkida, aga ma ei taha seda osa oma loost varjata. See on osa minu minevikust ja kogemustest, mis on mind kujundanud.

Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks kindel hetk, mil kõik muutus. Pigem on see olnud pikk ja kohati väga keeruline teekond. Miski minu sees on mind ikka ja jälle edasi liikuma sundinud. Isegi siis, kui ma ei teadnud, kuhu või kuidas. Isegi siis, kui ma ei uskunud, et midagi võiks paremaks minna.

Täiskasvanuna jõudsin ühel hetkel arusaamiseni, et ma ei taha enam elada pidevas vaimses mustas augus ja tunda ainult kurbust. minu minevik ei pea määrama kogu mu tulevikku. Ja mis kõige olulisem – et ma väärin paremat elu. Hakkasin käima teraapias. Õppisin tasapisi ennast paremini mõistma, oma tunnetega toime tulema ja märkama asju, mida ma varem ei osanud või ei suutnud näha. See ei olnud lihtne ega sirgjooneline teekond. Oli tagasilööke, raskeid päevi ja hetki, mil tundus, et olen jälle alguses tagasi.

Üks olulisemaid asju, mida olen selle teekonna jooksul õppinud, on see, et teised inimesed saavad meid toetada, kuulata, julgustada ja meie kõrval olla, aga suure osa tööst iseendaga peame lõpuks ikkagi ise ära tegema. Ja see võib olla kuradima raske. See nõuab julgust. Vahel rohkem, kui me endas üldse olemas arvame olevat. Julgust tunnistada endale, et meil ei ole hästi. Julgust abi küsida, oma valusatele kogemustele otsa vaadata, ennast tundma õppida ja proovida midagi muuta, isegi kui see tundub hirmutav. Vahel nõuab tohutut pingutust juba see, et hommikul voodist tõusta või järjekordsele teraapiaseansile minna.

Ja alati ei tule see välja. Mõnikord astume sammu edasi ja siis jälle mitu tagasi. Mõnikord oleme enda peale vihased, sest arvame, et peaksime juba paremas kohas olema. Aga olen õppinud, et paranemine ei ole lineaarne ja aega ei mõõda mitte keegi. Me ei pea kõike korraga suutma ega alati tugevad olema. Samas olen mõistnud ka seda, et keegi teine ei saa minu eest minu elu elada. Teised saavad aidata mul teed leida, aga mina pean seda mööda liikuma – omas tempos, vahel kellegi käest kinni hoides ja vahel üksi jalutades. See ei tähenda, et peaksime üksi hakkama saama või et raskustest väljatulemine sõltub ainult tahtejõust. Mõnikord vajame selleks ravi, professionaalset abi ja inimesi, kes aitavad meid kanda ka siis, kui meil endal enam jõudu ei ole. Mõnikord ongi meie ainus ülesanne lasta kellelgi teisel ennast aidata.

Ja võib-olla ongi üks suurim julgus see, kui otsustame iseendale veel ühe võimaluse anda. Isegi siis, kui me ei tea, mis edasi saab.

Minu teekond ei ole olnud sirgjooneline ka hiljem. Olen elu jooksul mitu korda sattunud tagasi sellesse pimedasse kohta, kust arvasin end juba välja jõudnud olevat. Viimati kogesin enesetapumõtteid mõned aastad tagasi. Hiljem selgus, et minu depressiivse enesetunde taga oli terviseprobleem. Pärast diagnoosi saamist ja ravi alustamist muutus mu enesetunne märgatavalt paremaks.

Kõik need kogemused on õpetanud mulle, kui oluline on otsida abi ja mitte leppida mõttega, et halb enesetunne olengi mina. Et pidev kurbus ja vaimselt mustas augus elamine on normaalne ning elul midagi muud pakkuda ei olegi. Mõnikord võivad meie enesetunnet mõjutada asjad, mille olemasolust me ise veel teadlikudki ei ole.

Täna olen ma hoopis teises kohas. See ei tähenda, et mu elus poleks enam raskeid päevi või et mul oleksid kõik vastused olemas. Aga minu ümber on nüüd sõbrad ja lähedased, kelle olemasolu tähendab mulle väga palju. Olen õppinud, et ma ei pea kõigega üksinda hakkama saama.

Olen näinud ka kõrvalt, mida tähendab see, kui keegi sinu lähedastest kaotab lootuse ja elutahte. Kui väga tahaks aidata, aga ei tea alati, mida öelda või teha. Kui keeruline on näha teise inimese valu ja mõista, et sa ei saa seda lihtsalt ära võtta.

Kõik need kogemused on mind kujundanud ja lõpuks viinud Mina Jään sünnini.

Ma mäletan siiani, kui palju tähendas mulle kunagi see, et internetis oli olemas koht, kuhu minna. Koht, kus ma ei pidanud midagi tõestama ega selgitama. Kus sain lihtsalt olla, isegi kui ma ei olnud valmis oma lugu ja kogemusi jagama.

Nüüd tahtsin luua midagi, mis võiks olla kellelegi teisele samasuguseks toeks.

Mina Jään ei pea olema koht ainult suurtele ja erakordsetele lugudele. Vahel on kõige tähenduslikumad just need lihtsad ja igapäevased hetked, mis on aidanud meil edasi minna. Ma tahan, et siin oleks ruumi kõigile neile lugudele, sest kunagi ei tea, millised sõnad võivad kellegi teise jaoks oluliseks osutuda.

Ma ei usu, et üks kiri suudab kellegi elu korda teha või asendada professionaalset abi. Aga ma usun, et kellegi teise sõnad võivad panna meid tundma, et me ei ole oma kogemustega üksi. Et keegi mõistab. Et ka teised on olnud seal, kus meie praegu oleme, ja leidnud viisi edasi liikuda. Et on veel lootust.

Ma ei tea, kui paljude inimesteni see algatus jõuab. Aga ma loodan, et keegi, kes tunneb end täna sama üksildasena, nagu mina kunagi tundsin, leiab siit midagi, mis aitab tal end natukenegi vähem üksi tunda. Midagi, mis annab julgust rääkida, abi otsida või lihtsalt uskuda, et elu võib veel muutuda.

Sest ma tean nüüd, et elu võib muutuda. Ka siis, kui seda on mingil hetkel võimatu uskuda.

Ja võib-olla ongi see kõige olulisem põhjus, miks Mina Jään olemas on.

Et keegi ei peaks oma kõige raskematel hetkedel tundma, et ta on üksi. Et ka kõige keerulisematel aegadel oleks meie ümber midagi, mis pakub lohutust, annab lootust ja meenutab, et elul on veel palju ilusat varuks.